- skakning
- {{stl_39}}skakning{{/stl_39}}{{stl_4}} [˅skɑːkniŋ]{{/stl_4}}{{stl_7}} (-en; -ar) Schütteln{{/stl_7}}{{stl_42}} n{{/stl_42}}{{stl_7}}, Rütteln{{/stl_7}}{{stl_42}} n{{/stl_42}}{{stl_7}}; Erschütterung{{/stl_7}}{{stl_42}} f{{/stl_42}}{{stl_7}};{{/stl_7}}{{stl_40}}{{/stl_40}}{{stl_9}}skakningar{{/stl_9}}{{stl_8}} {{/stl_8}}{{stl_42}}Pl{{/stl_42}}{{stl_8}} {{/stl_8}}{{stl_42}}auch{{/stl_42}}{{stl_7}} Gerüttel{{/stl_7}}{{stl_8}} {{/stl_8}}{{stl_41}}n{{/stl_41}}{{stl_8}}/{{/stl_8}}{{stl_42}}Sg{{/stl_42}}{{stl_7}};{{/stl_7}}{{stl_40}}{{/stl_40}}{{stl_9}}skakning på huvudet{{/stl_9}}{{stl_7}} Kopfschütteln{{/stl_7}}{{stl_42}} n{{/stl_42}}
Svensk-tysk ordbok. 2014.